Naine, tagasi alguses

käin koeraga jalutamas. mu sammud on nii kerged, nagu ma oleksin kuu peal kaaluta olekus. tõstan jalg jala ette, masinlikult. jalad ise ei taha maas püsida, nagu ei oskaks kõndida. see on imelik, et olukorras kus mul on nii raske, kus ma tunnen ennast maadligi surutuna, pihuks ja põrmuks tehtuna, mu keha tahab justkui lendu tõusta. ilmselt see on reaktsioon teadmisele, et ma pean otsima uue koha.

eelmisel õhtul ärkasin sügavast unest, nii pooltunnikest peale uinumist. miski äratab mu. avan silmad ja vaatan ruumis ringi, minu magamistuba, aga ma ei saa aru. kus ma olen, mõtlen paaniliselt. kas ma olen siin või veel teisel maal, kas ma pean veel kusagile sõitma, et koju jõuda. tundub, et pikad sekundid lähevad mööda ja ma ei tunne ikka tuba ära. siis alles saan aru, et ei, olen tagasi omas kodus. kuidagi suudan uuesti uinuda, aga kogetud segadus jääb minuga.

hiljem saan aru, et see on juba alguse saanud, sel ajal kui ma lendasin või magasin, liikus maailm mu all ja ümber teise kohta ja mina pean nüüd kuidagi jalad maha saama, püsti jääma ja edasi elama. sellepärast ongi mul isegi kõndimine nii raske, tahan kummuli kukkuda, tasakaal on kadunud.

jalutades mõtlen nii: üks samm veel, üks samm veel, ära jama, Pille. mõtlen, et kuidas siis kui tõmmatakse maha üks kindel joon, on sealt edasi minnes tunne, nagu oleks maailm peapeal. ometi mitte midagi ei ole veel ju muutunud, ainult see teadmine.

hiljem helistab J ja küsib reisi kohta ja et millal me võiksime teha ühe varasemalt lubatud õhtusöögi. ma püüan olla normaalne, aga see üks teadmine paneb iga mu lause kummalisse valgusesse.

jah, ma räägin temaga, luban.

jah, reis oli tore, väga ilus maa. aga ise mõtlen samal ajal viimastele päevadele.

J räägib, kuidas nad käisid Inglismaal ja ABBA avataride kontserdil. ta on vaimustuses.

sa ei saa aru, kas see on näitleja, kes näeb seal samamoodi välja või on see avatar, ütleb J.

no aga oli ju avataride kontsert, mida sa enam kahtled, naeran.

jah, aga see oli võimas, ohkab J.

kas sa ei ole kuulnud, et kogu see maailm on tegelikult simulatsioon. mäng, küsin ja naeratan omaette virilalt.

jah, tõepoolest, J nõustub. ja selle maailma sees on veel üks väike maailm, püüab J naljatleda.

mina mõtlen oma öeldut täitsa tõsiselt. see on mäng ja mina olen olnud kehva mängija.

tsau, tsau, tervita peret ja näeme, lõpetame viisakalt kõne.